Eesti peretoetuste ajalugu
Milliseid peretoetusi maksti Eesti Vabariigi ajal? Kui vana on lastehoolekanne Eestis? Neist ja muustki teemaga seonduvast saad ülevaate allpool.
19. sajandil oli Eestis maksev konservatiivse sotsiaalpoliitika põhimõte, mille kohaselt lasus perekonnaliikmetel vastastikuse ülalpidamise kohustus. Täpselt on kirjeldatud eestkostmist – kes ja kuidas peab pereliikme eest hea seisma. Seadusena oli see fikseeritud Baltimaa eraseaduses: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=14500.
Esimesed teated Eestis asunud varjupaikadest pärinevad 1542. aastast, mil Tallinnas tegutses vaeste koolipoiste varjupaik. Kuid organiseeritud lastekaitsest võib Eesti alal rääkida 19. sajandist, kui alustasid tegevust esimesed lastekodud. Vanim lastekodu oli 1817 asutatud Martin Lutheri nim. lastekodu 90 lapsele.
Pereliikmete vastastikuse ülalpidamise printsiip jäi jõusse ka Eesti Vabariigi hoolekandeseaduses (http://www.hot.ee/seadustekogu/skvii-2-1.html), mis hakkas kehtima 1925. aastal. Abivajajat pidi eelkõige aitama tema perekond ja alles juhul, kui abivajajal lähisugulasi polnud või olid võimetud tema eest hoolitsema, tuli seda teha kohalikul omavalitsusel, vähemal määral riigil. Seadus oli oma olemuselt selge ja põhjalik, et oleks heaks eeskujuks ka tänapäeva seadusandjale.
1925. aasta hoolekandeseaduse põhimõtteid:
Esmase hoolekande kohustus on pereliikmetel. Eesti Vabariigi kõigil abi vajavatel kodanikel on õigus avalikule hoolekandele. Töövõimelistele inimestele tuleb anda abi laenuna, mitte toetusena; naturaalabi ja teenuste osutamist eelistada rahalisele toetusele. Abi tuleb anda minimaalses mahus selleks, et soodustada inimese edaspidist iseseisvat toimetulekut. Abi peab andma õigeaegselt ja viivitamatult. Hoolekande ja abi korraldajaks on vastav omavalitsus.
Eesti sotsiaalpoliitika oli 1920ndatel seega hoolekandelise iseloomuga. 1923. aasta perekonna- ja abiraha seadus reguleeris toetusi riigiametnikele- ja teenistujatele ning rahvaväelastele. Selle kohaselt oli toetusrahale õigus nendel, kelle kuusissetulek jäi alla 12 000 marga. Toetuse maksmisel võeti arvesse elatusmaksumuse piirkondlikke erinevusi (maapiirkonna olukord erinev linnadest).Toetuse maksmise süsteem oli üsna keerukas, sest abirahad olid diferentseeritud vastavalt laste arvule ja teenistuja palgaastmele. Selline tänapäeva süsteemile võõras põhimõte jäi kehtima ka 1935. aasta riigiteenijate laste-abiraha seaduses.
1940. aasta perekonnaga töövõtjate lisapalga seadus muutis lastetoetused lisapalga nime all üldiseks toetuse liigiks. Seaduse järgi tuli lisapalka maksta kõigile töövõtjatele, kellel oli alaealisi lapsi ning kes ei saanud eriseaduste või määruste alusel juba lasteabiraha (nt. riigitöölised- ja teenistujad) või kelle tasu ei ületanud 
150 krooni kuus. Tööandjad pidid maksma lisapalgamaksu 3,8%. Eesti okupeerimise tõttu ei õnnestunud seda kaasaegsetele põhimõtetele toetuvat seadust rakendada.
Nõukogude Liidus kehtis ühtne riiklik sotsiaalkindlustussüsteem, mille reguleerijaks ja finantseerijaks oli riik. Lastekaitse seadus Nõukogude Eestis puudus.Kuni 1980nda aastani oli riigi perepoliitika hoolekandelise, selektiivse iseloomuga. Toetused olid määratud üksikutele perede kategooriatele – toetused rasedatele, lasterikastele ja vallasemadele, toitjakaotuspension. Samuti toetused sõjaväelastele ja sõjas langenute peredele. Igakuist lapsetoetust maksti 1974. aastani vaid paljulapselistele, 1974ndast aastast maksti lapsetoetusi ka väikesepalgalistele.
Alates 1984.a muutusid lapsetoetused üleüldiseks. NSVL MN ja ÜAÜKN määrusega nr. 191 kinnitatud “Riikliku sotsiaalkindlustuse toetuste maksmise põhitingimused” järgi maksti järgmiseid toetusi: rasedus- ja sünnitustoetus; toetus lapse sünni puhul; toetus lapse eest hoolitsemiseks tema aastaseks saamiseni. Tasu määr oli 35 rubla kuus.
Eesti Vabariigi Valitsuse 28.septembri 1990.a. määrusega nr.199 (Riigi Teataja 1990, nr.11, art.125) suurendati alates 1.oktoobrist 1990.a. mõnede senikehtinud lastetoetuste määrasid ja väljamaksmise tingimusi ning kehtestati uus toetuseliik (täistekst:http://www.estlex.com/tasuta/?id=8&aktid=3641&asutus=14&fd=1&grupp=3&leht=1&liik=3&toprint=1):
1.1. Laste sünnijärjekorrast sõltuva ühekordse sünnitoetuse
asemel kehtestati ühekordne toetus 200 rubla iga lapse sünni puhul.
1.2. Osaliselt tasulise lapsehoolduspuhkuse toetuse asemel kehtestati lapsetoetus (lapsehooldustoetus) 70 rubla kuus iga lapse kohta kuni 1,5 aastaseks saamiseni.
1.3. Kehtestati uus toetus 50 rubla kuus igale lasteasutuses mittekäivale 1,5- kuni 6-aastasele lapsele, kui perekonna eelmise aasta keskmine sissetulek ühe perekonnaliikme kohta ei ületa 140 rubla kuus.
1.4. Suurendati eestkoste ja hoolduse all olevate laste riiklikke toetusi 70 rublani kuus.
1.5. Suurendati sõjaväe ajateenijate laste riiklikke toetusi 70 rublani kuus.
1.6. Nähti ette soodustused lapsinvaliidide vanematele.
II. Ühekordne toetus lapse sünni puhul (lapse sünnitoetus)
2. Toetusi määratakse ja makstakse Eesti Vabariiki sissekirjutatud kodanikele. Piiriäärsetel aladel reguleeritakse lastetoetuste maksmist vastavate riikide kohalike omavalitsuste kaudu.
1991. aastal võeti vastu määrus elanikele 1991. a. III kvartalis elukalliduse tõusu kompenseerimise kohta: https://www.riigiteataja.ee/akt/13071382.txt
Allikaid: Eesti lastekaitse regulatsioon. 2004, http://www.ra.ee/dgs/explorer.php, http://digar.nlib.ee/digar/esileht