Taluperemehe Jaan Hanssoni testament aastast 1914
Minu abikaasa ema vanaisa (sünd. 1851) ja vanaema (sünd. 1858), foto pärineb 19. saj lõpust.
JAAN HANSSONI TESTAMENT (originaaltekst)
Kolmainu Jumala nimel. Amen. Siin teen mina, Jaan Ristle poeg Hansson, kes ma praegu täie meele ja mõistuse juures olen, oma järeljääjatele testamenti, nimelt: oma abikaasa Leenale (sünd. Hannus) ja meie lastele.
1) Poeg Kusta pärib talu Mäekiini No 25B nüüdse nimega Wastsekiini, mis minu naise nime peal seisab, ühes liikuva ja liikumata varanduse ja põlluseemnega, siis kui mamma annab ; kõige pikem aeg neli aastat peale minu surma. Nende nelja aasta jooksul peab igale tütrele nende liikuva varanduse osas – sada rubla – kätte makstud saama. Miilil on nimetatud rahast 50 rbl käes, niisiis viiskümmend rbl veel saada.
2) Siis kui poeg Kusta koha kätte saab, annab ta mammale prii korteri ja prii puu ja selle voodiaseme, kus praegu mina olen. Siis veel pool riide aita pruukida niikaua kui ta elab. Ülespidamiseks saab mamma talu poolt iga aasta 15 puuda roovitud rukki jahu, 3 puuda nisujahu, neli vakka otre, 10 w kartuleid talveks, mida talu koopast tuuakse ja talle vaka viisi kätte mõõdetakse ; suvel on värsked kartulid priid, kuni kartul üles võetakse. Siis saab ta veel ühe 10 ne punnalise põrssa, mida talupidaja kasvatab, nuumab ja tapetult kätte annab. Edasi võib ta talu karjast omale üht lehma ja lammast välja valida, missugust ise tahab. Lehm ja lammas käivad talu karjas ja on talvel laudas talu sööta ja joota ; eraldi saab ta ühe koorma ristikheina aida pääle , kaks kana ilma poegadeta ja 25 rbl raha igaaastaseks kulurahaks. Siis veel sada pääd kapsaid. Laudust, toolest ja nõudest võib ta omale välja valida, missugust tahab. Õuna-aed jääb niikaua kui mamma elab maja ja vammili pruukida ; müüa võib marju ja õunu ainult siis, kui neid üle jääb. Kui ette tuleb, et mamma mujale, ehk mõne teise lapse juure elama läheb, siis saab ta oma osa moona tagat järele. Lehm jääb siis ära. Hobune on igal ajal kirikusse ja mujale sõitmiseks tarvitada, seni kui ta kodus elab.
3) Kusta maksab igale vennale ja õele oma osajas kapitali. Esimeses punktis nimetatud 100 rbl käib siin iga tütre osajas kapitali sisse: Hansule – 300 rbl; Miilile – 350 rbl (50 rbl kätte saanud) ; Maalile – 400 rbl ; Liisale – 400 rbl ja veel 100 rbl hoiukassa raamatust palgarahaks ; Roosile – 400 ja hoiukassa raamatust 100 rbl palgarahaks; Jürile – 100 rbl ; Hermannile – 300 rbl, mida ta siis pruukima hakkab, kui Kusta kätte talu on saanud. Kusta poolt saab ta ülespidamist ja küüti niikaua, kui ta koolis käib. Kapitali on Kustal aega 10 aastat ilma protsentideta maksta, peale selle kui talu tema kätte on saanud. Mis üle 10 ne aasta jääb kannab 5 %. Kui aga ette tuleb, et keegi õdedest selle aja sees mehele läheb, siis peab Kusta talle tema saamata osajas kohe kätte muretsema.
Testament on koostatud Kiini talus 1914 märtsis, kolm kuud enne Jaan Hanssoni surma, kolm aastat enne seda, kui kehtiv finantssüsteem üleüldises kaoses kokku varises. Seetõttu ei ole ka teada, kuidas Eesti Vabariigis neid summasid tõlgendati.
Miili abiellus viinapõletajaga ja läks elama Tallinna, pidas riidepoodi, lapsi ei olnud.
Maali abiellus lukksepaga ja läks elama Tallinna, lapsi ei olnud.
Liisa abiellus samuti Tallinna mehega, kellel juba oli kaks last (Veera ja Tatjana).
Roosi abiellus ja jäid elama Kiini läheduses Vallimäe asundustalusse, küüditati.
Kusta jäi taluperemeheks ja suri juba kolhoosikorra ajal, küüditamisest pääses.
Hans oli karjaravitseja Taageperas, kolhoosi ajal tuli tagasi Kiinile, peret ei olnudki.
Jüri läks elama Tõrvasse, oli seal tunnustatud pedagoog ja koorijuht.
Hermann oli Tartu tapamaja direktor ja viidi nõukogude ajal vangilaagrisse.
Mamma Leena elas kõrge vanuseni ja suri Kiinil veidi enne kolhooside loomist.