Mida söödi Eesti 20. sajandi alguse taludes
Põhiline osa talutoidust valmis talu enda toodangust – rukkist, odrast, kartulist, kapsast, hernest, kaalikast, harvemini põldubadest ja isegi läätsedest. Veidi hiljem lisandus talinisu. Edasi piim, või, sealiha, lambaliha, pühade puhul ka vasikaliha. Üldiselt aga müüdi vasika- ja loomaliha maha. Ka müüdi enamasti maha munad ja kanaliha. Peale I Maailmasõda tulid kapsaaeda juurde peet, porgand, kurk ja kõrvits.
Rukkijahust tehti peamiselt hapendatud leiba, olles üks tähtsamaid toite. Odrajahust küpsetati karaskit ja pannkooke, aga keedeti ka jahuputru. Odratangudest valmistati tanguputru ja neid lisati suppidele.
Odrateradest kasvatati linnaseid, millest sai õlut ja kalja. Õlut oli kombeks teha pühadeks ja kodusteks pidusöökideks ning talgutööde ajaks. Seda joodi ikka koos külameestega. Õllerabast käärinud hapukali kestis kaljaastjas tihti kuni uue õlleteoni.
Koorega kartuleid keedeti enamasti igaks lõunaks, kõrvaseks olid silgud, piima- või jahukaste. Kooritud kartuleid pandi ainult supi sisse või küpsetati ahjus koos lihaga. Ka kartuliputru tehti, kuhu lisati õige natuke rõõska piima. Väljas küpsetati koorega kartuleid tuleaseme tuha sees.
Hernestest ja ubadest keedeti ainult suppi. Kaalikaid küpsetati kerisel või ahjus koos koorega. Söömisel lõigati kaalikas pooleks ja söödi nii, et koor jäi kausina järele. Pühade ajal anti küpsetatud kaalikalõikusid kartuli ja liha juurde. Kapsaid keedeti suviti värskelt, talviti hapendatult. Pühade puhul tehti hapukapsaid.
Piimalt riisuti koor ja tehti võiks. Lehmade lüpsmatuleku aeg oli seatud kevadeks, nii oli piima talus hilistalvest kuni hilissügiseni. Lüpsikusse lüpstud värske piim kurnati kaussidesse ja lasti hapupiimaks minna. Hapupiim oli pidevalt pere toidulaual ja viidi ka lähkriga heinamaale. Võid tehti võimasinaga, kuid väikesi koguseid hõõruti ka puulusikaga. Koorelahutajad ilmusid alles pärast I Maailmasõda, varem kooriti piima “kodukootud” seadeldisega. Selleks kasutati kaanega plekist nõusid, millel all põhja peal tila. Sellisesse nõusse kurnatud rõõsk piim lasti nööriga kaevu külma vette. Järgmisel päeval võeti see välja ja lasti kooritud piim alumise tila kaudu välja, järele jäi rõõsk koor. Nii saadi rõõska kooritud piima ehk lõssi.
Lihasöömine algas sügisel kui mihklipäeva paiku tapeti lambaid. Lambaliha oli mõeldud nii turustamiseks kui oma perele söögiks. Tarvitati nii värskelt kui soolatult ja keedeti ka süldiks. Seatapp oli enne jõulu. Seapea raiuti alati pooleks – üks pool pidi olema jõulusöögi laual. Siis tehti ka sealihasülti. Seasooled puhastati ning neist valmistati tangu- ja verivorsti. Verd segati veel odra- või rukkijahuga ja nii saadi verikäkid. Põhiline osa sealihast soolati suurde lihaastjasse. Seajalad jäeti vastlateks. Vahel jagus sealiha ka suveks supi sisse.
Õhtusööki tehti alati niipalju, et sellest jätkus külmana ka hommikusöögiks. Õhtusöök oligi kõige tähtsam söömaaeg. Õhtusöögi menüü oli küll üksluine, kuid vaheldus siiski iga päev. Nädala menüüs olid: kartuli-tangusupp lihaga talvel või piimaga suvel, hernesupp lihaga või piimaga, tangu- või kartulipuder, harvem jahupuder, kapsasupp suvel piimaga, peale mihklipäeva lambalihaga, talvel hapukapsasupp sealihaga. Lõunaks keedeti koorega kartuleid kas liha- või hapupiimasoustiga. Alati oli laual soolasilk. Talvel kui lehmad kinni olid, tehti jõhvikakisselli või joodi sõstramahla, pudru kõrvale rüübati ka hapukalja. Pudru juurde leiba ei antud. Oli isegi sõnakõlks, et kes pudru kõrvale leiba sööb, minna Siberisse.
Tekst tugineb vanavanaisa vennapoja O. Tõnuse (1905-1980) poolt kirjupandud mälestustel.